Arhiiv kuupäevade lõikes: 16. sept 2015

Miks valitsus hoiab üleval kõrget elektrihinda?

Eilsel Riigikogu istungil pidime taas tõdema, et Eesti valitsuskoalitsioonil pole seniajani mingitki selget riigi majanduse arendamise kava ega ka soovi ettevõtlust riigis edendada. Selle selguseni aitas jõuda rahanduskomisjoni ettekanne valitsuse poolt neile antud seisukohtadest nii kogu riigi arengut oluliselt mõjutavast energiamajandusest, kui ka üldisest maksu- ja aktsiisipoliitikast.

Selge ja üheselt arusaadav seisukoht oli, et aktsiisimaksusid riigi kui terviku majanduse arengu ja inimeste elukvaliteedi seisukohast tähtsatele kaupadele nagu mootorikütus ning elektrienergia rakendatakse jäigalt ja resoluutselt eelkõige riigieelarve täitmise eesmärgil. Kõik muud põhjendused on rohkem silmapetteks, butafooriaks. Nagu ütles ka kevadel peaministri majandusnõustaja ametist loobunud Ruta Arumäe – kogu valitsuse „majanduspoliitika“ väljendub vaid ühes steriilses Excel tabelis, ilma vähimagi sisulise loogikata.

Meenutan veidi makromajanduse üldisi aluseid. Fiskaalpoliitiliselt on aktsiisiga maksustamise peamisi eesmärke sinna alla kuuluvate kaupade tarbimise vähendamisele suunamine. Kas inimeste tervise säästmise seisukohast lähtudes, impordi osatähtsuse vähendamiseks riigi makse- ja väliskaubanduse bilansis või keskkonna kahjustuste piiramiseks. Aktsiiside kaudu püütakse mõjutada inimeste eelistusi. Kuid kehtib ka üks oluline fundamentaalne printsiip – aktsiisiga tavapäraselt hoidutakse maksustamast esmatarbekaupasid, sest lähtutakse tarbijate maksuvõimelisuse põhimõttest.

Näiteks tubakas ning alkohol on ulatuslikult kasutatavad kaubad, kuid nad ei ole esmatarbekaubad. Nendeta saab igapäevaselt ära elatud, kuid elektrienergiata tänapäeval enam mitte. Isegi vesi jõuab meile koju vaid tänu elektrile. Tegemist on selgelt esmatarbekaubaga. Ühtlasi tuleb siinkohal meelde tuletada, et kui käibemaksu peamine eesmärk on riigieelarve tulude tagamine, siis aktsiiside eesmärk on turgu reguleeriv ja tarbimist piirav funktsioon. Mitte aga riigieelarvesse täiendavate tulude kogumine. Neid kahte ei tohi omavahel segi ajada. Nüüd kui oleme elementaarseid fiskaalpoliitilisi põhimõtteid meenutanud, vaatame kuidas siis riigi seadusandlust hetkel suunav valitsuskoalitsioon meile elektrienergia maksimaalselt kõrge aktsiisiga maksustamist õigustab.

Esmalt põhjendatakse seda vajadusega riigieelarvet täita. Kuid nagu eelpool selgitasin ei tohiks aktsiisi eesmärk olla riigieelarve aukude lappimine. Teiseks põhjendab valitsus kõrget elektrienergia aktsiisi sellega, et „ … 85% elektrist toodetakse taastumatutest kütustest ehk peamiselt põlevkivist. Energeetika terviklik negatiivne keskkonnamõju on Eestis väga suur. Seega aitavat aktsiis kaasa elektrienergia kokkuhoidlikumale kasutamisele ning andvat majandusliku stiimuli energiasäästumeetmete rakendamiseks“. Kõlab igati õilsalt. Aga vaatame järgnevalt selle nö. mündi teist külge.

Just needsamad kaks valitsusparteid Reformierakond ja IRL, kes täna kujundavad riigi aktsiisi ja üldisemalt kogu maksupoliitikat, olid ka 2011. aastal nendeks otsustajateks, kes käskisid AS’l Eesti Energia tellida väga kallis põlevkivil baseeruv energiaplokk järgnevaks 30 aastaks Eestisse elektrit tootma. Vaatamata ettevõtte enda spetsialistide ja Riigikontrolli audiitorite kategoorilisele vastuseisule. Eesti lähiajaloo suurim investeering suruti valitsusse kuuluvate poliitikute poolt jõhkralt läbi ehkki hange oli juriidiliselt ebakorrektne ning tugines valedel andmetel. Kusjuures valede andmete üheks allikaks oli eelnevalt Eesti Energiast eraldatud põhivõrguettevõte Elering, mille etteotsa sahkerdati vähimagi energeetika alase kogemuse ja teadmisteta IRL „äraostmatu“ Taavi Veskimägi, kes väitis nagu Eestis tekkivat elektri puudujääk ilma uusi energiaplokke juurde ehitamata. Mis aga oli selge vale või siis täielik asjatundmatus.

Meenutagem, et nii Riigikontroll kui ka Eesti Energia töötajad kinnitasid, et enam kui 600 miljoni euro maksumusega uue põlevkivi energiaploki ostmine Eestisse ei tee kuidagi börsihinda odavamaks, ei anna Eestile suuremat elektrienergia julgeolekut, ei ole majanduslikult tasuv ning igal juhul tahab toetust ja abi saada ning seal toodetud elekter jõuab vabale turule vaid siis kui elektri hind börsil on äärmiselt kõrge. Enamiku ajast ta võib-olla üldse kas seisab või on siis lihtsalt nö. soojas reservis. Needsamad Reformierakonna ja IRL poliitikud täna aga põhjendavad kõrge elektriaktsiisi vajalikkust sellega, et põlevkivienergeetikal on suur negatiivne keskkonnamõju ja seetõttu tuleb sundida tarbijaid sellest hoiduma ning loobuma. Kas pole absurdne olukord?

Tulenevalt kõrgetest elektrienergiaga seonduvatest kuludest on faktiliselt teada mitmeid juhtumeid kus algselt Eestisse kavandatud tootmistehased otsustati just sellel põhjusel teistesse riikidesse püstitada. Kusjuures need riigid mis said Eesti asemel suuri investeeringuid ja uusi töökohtasid inimestele on mitte nö. odavad Aasia riigid, vaid Austria, Poola, jt. Seega elektrienergia hind on äärmiselt tähtis välisinvesteeringute asupaiga valiku otsustamisel ning Eesti on seetõttu juba tänaseks väga paljudest uutest töökohtadest ja riigile vajalikest maksutuludest ilma jäänud.

Selge majandusliku ebaratsionaalsuse näide on olukord, kus elektriaktsiisi kõrge tasemega õigustatakse riigieelarve laekumiste tagamise vajadust 30 miljoni euro suuruses summas, samas ettevõtte tulumaksu kasutusse võtmise kategoorilise välistamisega tekitatakse riigieelarvele kahju sadades miljonites eurodes, mida saaks kasutada koolihariduseks, meditsiiniteenuste kättesaadavuseks ja arendamiseks, korrakaitse tagamiseks, jne.

Väga selgelt on näha, et riigil jätkuvalt puudub sisuline ja läbimõeldud majanduspoliitika. Ainus mida püütakse „olulise majanduse arendamise strateegiana“ esitada on ettevõtte tulumaksu puudumine.

Järgmine suur kulu elektriarvetel – võrgutasud. Viimastel aastatel kui on toimunud elektrienergia ülekande nn. võrgutasude väga järsk hinnatõus on võrguettevõtete nõukogudes vastavaid otsuseid langetanud taaskord tänaste valitsuserakondade esindajad. Võrguettevõtteid on üksteisest eraldatud eri firmadeks, et neid saaks juhtima panna enda erakonna nö. ekspoliitikuid, mitte aga valdkonna reaalseid eksperte. Sellest ka ebaefektiivsed võrgulahendused, pidev konflikt elektritootjate ja võrkude aluste maade omanikega ning kokkuvõttes suured rahalised kulud, mille kannavad tarbijad.

Samuti märkimisväärne kulu elektriarvetel – taastuvenergia toetused. Riigis kehtivat taastuvenergia toetuste regulatsiooni ei soovita millegipärast teha selliseks, et peamisteks taastuvenergia toetuste saajateks oleksid ikkagi eelkõige just need tootjad, kes suudavad kõige ökonoomsemalt ehk kulude mõttes kõige säästlikumalt taastuvenergiat toota. Kusjuures selliseks kõige efektiivsemaks taastuvenergia tootjaks oleks Eesti riigile ja rahvale endale kuuluv ettevõte Eesti Energia. Pigem soovitakse valitsuskoalitsiooni poliitikute poolt Eesti kõige ulatuslikumat taastuvenergia tootjat nendest toetustest ilma jätta ning suunata kõigilt elektri tarbijatelt kohustuslikus korras kogutavad kümned miljonid eurod hoopis enda erakondade sponsorite energiafirmadele.

Lõpetuseks juhin tähelepanu sellele, et Riigikogu rahanduskomisjoni liikmed jagavad avalikult ekslikku informatsiooni nagu elektrituru avanemine oleks toonud madalamad hinnad tarbijatele võrreldes kuni 2012. aasta lõpuni kehtinud riiklikult reguleeritud hinnaga. Selleks oli ca 30 eurot/MWh. Viimase kolme aasta vältel on Nord Pool elektribörsi hinnad olnud eelnimetatud hinnatasemest madalamad vaid käesoleva aasta kahel suvekuul. Kogu ülejäänud aja mitme aasta kestel on börsil müüdava elektrienergia maksumus olnud Eesti tarbijatele oluliselt kõrgem varasemast riiklikult reguleeritud elektrienergia hinnatasemest. Riigikogu valitsuserakondade liikmed ei tohiks sellise valeinfoga Eesti inimesi eksitama.

Rubriigid: Kõik | Kommenteeri