Arhiiv kuude lõikes: august 2015

Head sõbrad!

Mul on hea meel tervitada teid uue kooliaasta alguse puhul. Huvitav on see, et ükskõik, kas oled ise kooli minemas või mitte, elevust tekitab see päev ikkagi. Küllap see on esimese koolipäeva nostalgia, mis ei unune kunagi. Igal tarkusepäeval meenub elevus ja põnevus, mis saatis meid üle kooli- ja klassiukse astudes, uusi ja vanu sõpru kohates, trükilõhnalisi raamatuid avades ning esimest koolikella kuuldes. Küllap enamusel meist on meeles ka oma esimene õpetaja, kelle mõju – tajutaval või tajumatul moel – saadab meid kogu elu.

Olen rõõmus, et saan kõiki esimeste klasside õpilasi ning nende peresid ja õpetajaid kutsuda taas ülelinnalisele Aabitsapeole Vabaduse väljakul, et tähistada koos pika ja põneva tee – koolitee algust.

Tänavu on Tallinna linnakoolide esimestesse klassidesse astumas juba 4500 last, see on 250 võrra enam, kui möödunud ning 400 võrra enam kui ülemöödunud õppeaastal. Suurenenud on ka õpilaste arv kokku – algaval õppeaastal ootame kooli juba enam kui 42 400 last möödunud-aastase  41 200 asemel. Kui mujal Eestis kurdetakse õpilaste arvu vähenemise üle, siis Tallinnas on vastupidi. See on suur rõõm, sest oleme nende vastuvõtuks hoolega valmistunud.

1. septembril taasavame järjekordse renoveeritud koolimaja – seekord Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumi. See on 39. koolimaja, mille viimase kümne aasta jooksul oleme renoveerinud. Kevadel avasime Lasnamäe Gümnaasiumi, 2013. aastal koguni neli täielikult remonditud koolimaja ja nii edasi. Oleme alustanud Tallinna Õismäe Vene Lütseumi ning Tallinna Tehnikagümnaasiumi projekteerimisega. Jätkame seda tööd seni, kuni korras on kõik koolid.

Koolikell

Õpikeskkond on väga oluline, kuid veel olulisemad on inimesed, kes selle sisuga täidavad – õpetajad. Õpetajast oleneb kõik oluline – kuidas õpilane end koolis tunneb, missuguste tulemustega ta sealt lahkub ning kuidas ta oma teadmisi päriselus rakendada oskab.

Paraku ei ole õpetaja amet meie riigis küllalt au sees. Öeldakse, et kui põllumees narrib põldu ühe korra, narrib põld üheksa korda vastu. Õpetajaid on „narritud“ pikki aastaid, seda nii palga kui ka staatuse osas. Tagajärjed on käes – koolis on hakanud õpetajaid nappima. „Miks ma peaksin koolis töötama, kui minu tööpäev lõpeb tihti hilistel õhtutundidel, nädalavahetuse veedan sõpradega lõbutsemise asemel kirjandeid parandades ning palka saan selle eest alla keskmise,“ küsib noor ülikoolilõpetaja. Ja see küsimus on õigustatud. Seda enam, et õpetajaamet ei võimalda piirduda 3-5 ülikooliaastaga – ka ise tuleb õppida terve elu.

Loodan väga, et ühiskond ja otsustajad riigi tasandil hakkavad lõpuks ometi mõistma õpetaja ameti tähtsust ning selle väärtustamatuse tagajärgi. Loodan, et meie koolidesse jõuab palju noori, hakkajaid pedagooge ning et kõik õpetajad tunnevad tuge ja innustust nendelt, kelle ülesanne see on.

Soovin teile kõigile õnnelikku kooliaastat, et koolirõõmu jätkuks kevadeni ning tervis peaks vastu kogu aasta.

Rubriigid: Kõik | Kommenteeri