25. mai – Võidupäev

Ettekanne europarlamendi valimiskonverentsil Tallinna Tehnikaülikooli Mektory konverentsikeskuses, 5. aprillil 2014

Täna on ilus päev, päikseline ja rõõmus! Olgu see meie jaoks Austerlitzi, ja mitte Waterloo päev. Sepitseme aluse uuele võidule, usume iseendasse ja inimestesse enda kõrval. Pange tähele, rändlinnud tulevad tagasi, kevadlilled tärkavad, puudelt niriseb kasemahla. See on üldine häälestus tänasele päevale.

New Picture 188

Käsitlen täna Eurovalimistega seoses kaht teemat:  kindlasti seda, milline on see Euroopa Liit, mille eest tahab seista Eesti Keskerakond. Aga ka seda,  miks mina neil eurovalimistel peaksin või ei peaks kandideerima. Arutame läbi.

Alustan lihtsamast, kuigi vormilt pisut hamletlikult kõlavast küsimusest, olla või mitte olla? Kandideerida või mitte kandideerida? Tõsiseid argumente on poolt ja vastu. On selliseid põhjuseid, mis mõne meelest räägivad kandideerimise poolt, kuid needsamad motiivid on jällegi teiste meelest kindlaks põhjuseks  mitte kandideerida.

Minu kandideerimise poolt räägib esmapilgul kindlasti võimalus, et kahe asemel oleks sel juhul Keskerakonna eesmärgiks saada võib-olla isegi kolm mandaati.
Ühe koha saame ka ilma erilise ühiskampaaniata, erakonna rahakotile enne Riigikogu valimisi sellega puhkust andes. Eelmiste eurovalimiste võlgu maksime aastaid ja see polnud meist kellelegi meeldiv kogemus.  Tekkis sisemisi ja välimisi hõõrumisi ning lõpuks kaotasime mõlemad saadikud. Ning maksime mitu aastat eelmiste eurovalimiste võlgu, kõrval näpuga näitavad Seppik ja Rosimannus, et vaadake kui kehvalt nad majandavad.

Tõsi, nö individuaalkampaania puhul pole selge, kes on suurim häältemagnet, sest terve meie nimekiri on tugev.  Mõnele see sobib, teistele mitte. Selline on elu. Erakonnale tervikuna mõjuks see tervendavalt.

Kaks kohta on võimalik saada tubli isikliku kampaaniaga, mida erakond jõudumööda toetaks –  aga ka sel juhul pole erakonna jaoks suuremat vahet, kas Brüsselisse valitakse näiteks Ratas ja Stalnuhhin või hoopis keegi kolmas ja neljas  meie nimekirjast. Tähtis on, et kõik tahavad sel juhul pingutada ja Brüsselisse jõuavad võitjad.  Sellest võidaks ka erakond.

Kolm kohta on seni saanud sotsid Ilvese kandideerimisega meie esimestel eurovalimistel.  Ilmselt annaks ka minu kandideerimine Keskerakonnale vähemalt kolmanda koha lootuse. Aga siit tuleb ka minu üks motiiv mitte kandideerida, sest see võib teiste kandidaatide indu kampaanias osaleda hoopis jahutada. Kergesti võib tekkida lootus, et küll Savisaar ka seekord need hääled ära toob. Sel juhul oleks kaotajaks nii Savisaar kui Keskerakond ja Brüsselisse võib jälle jõuda inimene mitte enda kogutud, vaid minule antud häältega. Me oleme seda ühel korral teinud. Eksisime, ka mina eksisin,  ja ei taha seda viga enam korrata.

Aga võtame asja erakonnast laiemalt, Eesti poliitika perspektiivist. Sel kesknädalal ilmunud Postimehes räägiti suurelt Eesti poliitika mammutitest, kes justkui veavad neil eurovalimistel parlamendierakondade nimekirju.  Värvi pandi vaba käega nagu lehtedel kombeks ja seda ei saa ka keegi meediale pahaks panna.

Lähemal vaatlusel on siiski selge, et minusugust täisjõus ninasarvikut ei saa täna siiski kuidagi väljasurevate mammutitega samasse ritta seada.  Vara veel. Võrreldes Kelami ja Lauristiniga olen ma aastatelt poisike ja ega Ansipki minust eriti tagapool ole. Ma ei ole ennast kunagi veel nii noorena ja moodsa poliitikuna tundnud, nagu täna siin seltskonnas.

Eesti eurovalimiste nimekirjade tipus on ju sel pühapäeval Reformierakonna esimehe kohalt lahkuv  Andrus Ansip.  Küll värskelt aga siiski kindlalt endine. Seal on ka kunagine Sotsiaaldemokraatide juht Marju Lauristin. Samuti – endine.  Oma parteis esinumber on ka ammu-ammu ERSP-d ja Isamaaliitu juhtinud Tunne Kelam. Kogu lugupidamise juures, aga ikkagi ainult endine. Kõik on endised peale minu!

Eesti parlamendierakondade esimeestest oleksin ainus, kes neil eurovalimistel kandideeriks. Ma arvan, et see iseenesest poleks aga minu kandideerimiseks mingi takistus. Keskerakond on alati suutnud eristuda ja selles ongi olnud ja on ka täna meie tugevus.

Mitte kandideerimiseks on aga siiski ka mõjuvamaid põhjuseid.  SDE esimees Sven Mikser ja homsest Reformierakonda juhtiv Taavi Rõivas ei kandideeri, sest nad on hõivatud Vabariigi Valitsuses. Mina juhin Tallinna linnavalitsust. Neljast kolme Riigikokku kuuluva erakonna esimehed kannavad täna Eestis põhilist täitevvõimu vastutust.

Miks nii Toompeal kui Tallinnas opositsiooni jäänud IRLi esimees Urmas Reinsalu  eurovalimistel ei kandideeri, ega ma seda ei teagi teile siin öelda.  Ometigi on ju ilme, et parteiliidritest on just Reinsalu täna prii riigikaitsest ja võiks olla ka valmis tööks Euroopa Parlamendis.

Tallinna linnapea lahkumine võib väljakujunenud tasakaalu Toompea ja all-linna vahel nihutada vales suunas. See poleks hea Tallinnale ega Eestile.

Minu mittekandideerimisel oleks ka pisut isiklikumaid motiive. Olen ka varem öelnud, et Euroopa Parlamendiga ei juhtu suuremat hullu kui seal ühes koosseisus Savisaare-nimelist ka pole.

Aga see poleks päris aus valijate suhtes, kui kandideerida ja valituks osutudes mitte minna. Kõik Keskerakonna kandidaadid on lubanud valituks osutudes Brüsselisse ju minna. Ka konkureerivate parteide esinumbrid – Kelam, Lauristin, rääkimata Ansipist panevad Brüsseli poole jooksu kohe kui vähegi saavad. Nad ongi pigem Brüsseli esindajad Eestis kui Eesti poliitikud Brüsselis.

Mis siis minust saab? Ka mina olen öelnud volikogu ees, et ma ei tahaks olla peibutuspart. Nagunii, kui ma kandideerin, kujuneb nendest valimistest Savisaare tapmise järjekordne kampaania, kus oma jõud ühendavad konkureerivad parteid, peavoolumeedia ja Vaherist oma positsioonid säilitanud seltskond. Kas minu partei suudab mind nendel tapatalgutel kaitsta, kas ta tahab seda teha, sest mugavam on suu kinni hoida. Mul ei ole illusioone selles suhtes.

Nii et ma olen tõsise valiku ees. Kandideerida ja samas kinnitada, et ma Brüsselisse tegelikult ei lähe, võib tekitada segadust Keskerakonna valijate seas. Seda pole kellelegi vaja. Kõigest sellest lähtudes peaksin ma mitte kandideerima.

Eesti ja Keskerakonna jaoks on märksa olulisemad Riigikogu valimised järgmisel kevadel. Poliitikas tuleb vormis olla kogu aeg ja Keskerakond ongi seda seni suutnud. Meil pole aga kindlasti vaja treeningvõistlusel, milleks eurovalimised praegu veel on, end erakonnana  ära nihestada enne peamist matshi. Tegelikult on ju ka nii, et  Riigikogu valimistel määratakse mitte ainult Eesti poliitikat, vaid kuni Euroopa Liit on riikide liit, seni mõjutavad meie Riigikogu valimised ka märksa rohkem Euroopa Liidu poliitikat kui seda tehakse eurovalimistel.

Ja siit ongi sobiv üle minna teemale, millist Euroopat me tahame? Kohtumisel Guy Verhoefstadtiga, keda Keskerakond toetas Euroopa Komisjoni presidendi ametisse ning kelle Euroopa  liberaalid sellele kohale esitavadki, rääkisin Euroopa Liidust, mis pole Eestisse veel jõudnud. Rääkisin sellest, et  väga paljud inimesed on kaotanud selleks ka lootuse ning lahkunud riikidesse, kus Euroopat on rohkem kui meil.

Euroopa Liidu nägu on Eestis terasbetoonist, Põhjamaades ja Lääne-Euroopas on Euroopa Liidu näkku aga kirjutatud inimeste heaolu ja toimetulek. Kui me ei suuda inimnäolise Euroopa nägu Eestisse tuua, saab meist äpardunud riik.

Eesti ajaloos on „heast Rootsi ajast” rääkides kiputud unustama, et vaatamata talupoegade oluliselt suurematele vabadustele ja heaolule Rootsi emamaal jäi Eesti maarahvas Rootsi võimu all ikka endisse kui mitte isegi kehvemasse orjusse. Nii ka Euroopa Liiduga liitumine ei ole toonud ja ilmselt ei too ka tulevikus meie rahvale automaatselt Liidu keskmist heaolu.  Või meenutame kasvõi uuemat „Rootsi aega”, kus Põhjamaade investeeringutega ei tulnud uude Eestisse kaasa Skandinaavia ühiskondadele edu toonud sotsiaalset struktuuri. Kohalike jaoks kehtestati uus Balti erikord, mille tulemuseks on sündimuse kestev langus ja inimeste katastroofiline väljaränne.

Praegusel Euroopa Liidul, mille poliitikat määravad liikmesriikide valitsused, pole mingeid võimalusi meil Eestis aetava tagurliku poliitika vääramiseks. Tõsi on aga ka see, et kui Euroopa soovib globaalses konkurentsis tõusvate majandustega oma positsioonide langust kasvõi pidurdada, rääkimata positsiooni tugevdamisest, tuleb Euroopa Liidu keskvõimu liikmesriikide arvel oluliselt tugevdada niikuinii.  Ainult tugeva keskvõimuga Euroopa Liit on aga ka võimeline järgi aitama Eesti-suguste riikide sotsiaalmajanduslikku arengut. Jah, see tee ei vii meid Euroopa viie rikkaima riigi hulka, kuid see võiks siiski tõsta meie inimeste elatustaseme määrani, kus massiline väljaränne lõpeks ja paljudel majanduspõgenikel tekiks ka võimalus kodumaale naasmiseks. Me ei pea uskuma Brüsselit tema silmade eest. Küll võiksime panustada aga Euroopa ühisele ellujäämisinstinktile globaalses konkurentsis. Selles võiks peituda kestmajäämise võimalus ka Eesti rahvale.

Meie alternatiiv, aga ka täiendus tugevale Euroopa keskvõimule oleks tugev ja iseseisev Eesti. Seda on vaja üles ehitada. Eesti ilma Laarita ja Ansipita. Sest neile ei ole vaja tugevat Eestit! Pooliku jõuga eurokampaaniat ei ole mõtet teha, ikka täie jõuga! Aga muretsege ka selle pärast, et me aasta pärast ei oleks läbi trööbatud ja nõrgemad kui praegu. Muretsege selle pärast, et aasta pärast meil ei korduks see, mis oli mõni aasta tagasi. Kas me õppisime sellest ikka küllalt? Või räägib Ilves jälle sellest, et partei ei ole suutnud oma esimehest kujundada 21. sajandi poliitikut. Ilves räägib seda senikaua, kuni te olete vait ja lasete tal seda rääkida.

Olen viimastel päevadel mitmetega teie hulgast nõu pidanud. Kuulanud ka neid, kes ütlesid, et nad ei kandideeri üldse kui mina seda ei tee. Mul on rasked kogemused ning süütunne seoses nendega, kes Brüsselis värvi vahetasid, ja nendega, kes siin Eestis parteid on lõhkunud. Sellest hoolimata ma kandideerin. Kannatan ära kõik need jutud, et ka Savisaar on peibutuspart – kuigi mul ei ole mingit kavatsust Brüsselisse minna. Ja siinkohal ütlen ma selle selgelt välja.

Ja lõpuks: ma ei kutsu teid üles tegema sellest kampaaniast Savisaare kaitsmise üritust. See oleks nali. Olen seni hakkama saanud, saan ka edaspidi. Kes toetavad, nendele olen südamest tänulik. Aga kõigile ma soovitan: võtke lipp välja, tõstke kõrgele ja võitke need valimised. Andke oma panus, mitte ärge oodake, et keegi teine seda teie eest teeks. Rahu on meil vaja selles kampaanias – et üle elada kõik need mammutid ja endised. Kes peale intrigeerimise muud ei oskagi ja kujutavad ette, et kogu poliitika seda ainult ongi. Meie tahame enamat! Et inimesed tunneksid end õnnelikuna ja hästi. See on meie siht ja 25. mai õhtul näeme, kuidas see meil välja tuli.

Rubriigid: Kõik. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele 25. mai – Võidupäev

  1. "Единая Россия" kirjutab:

    Kandidaadi seisukohad on sõsarpartei “Единая Россия” _ga kooskõlastamata ja räiges vastuolus Moskvas väljaöelduga:”Mis puudutab meid, Keskerakonda, siis me arvame, et kõige õigem oleks korraldada ennetähtaegsed valimised, mille tulemuseks võiks olla valitsus, mis arvestaks kodanike reaalseid poliitilisi eeliseid. Aga see ettepanek ei leidnud piisavalt tuge….”

  2. Ei Euroopa Liidule!!! kirjutab:

    Savisaar kasutas fraase nagu «Eesti on 14. septembril astumas tundmatusse» ja «ma ei võta sugugi tühja fraasina hoiatust, et «ühest liidust tulime, teise läheme» – ma näen endise NSV Liidu ja tulevase Euroopa Liidu vahel teatud paralleele ja sarnasust».

    Savisaare sõnul on talle alati olnud peamine Eesti iseseisvuse küsimus. «Mind teevad väga valvsaks vastutustundetud jutud sellest, et Eesti iseseisvust Euroopa Liitu astumine ei kärbi, et seda antavat lausa juurde. Ei ole vaja musta valgeks rääkida,» sõnas esimees.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>