Hiina Uus aasta ja “hiina imed”

Mitte väga ammu oli kombeks öelda üllatavalt isevärklike asjade kohta „See on tõeline hiina ime!” Ka tänapäeval  on meil põhjust nii imestada kui imetleda hiinlaste tavasid ja saavutusi. Kõigil meist, kes said laupäeval, 2. veebruaril Lauluväljakul  või televisiooni vahendusel osa Hiina traditsioonilistest aastavahetuse pidustustest,  on põhjust kinnitada, et Hiina ja hiinlased väärivad imetlust. Ka sel juhul, kui me Hiina draakoneid ja siniseid hobuseid surmtõsiselt ei võta. Kuid millal Hiina-imetlus ning osasaamine Hiina leiutistest meie mail alguse said?

IMG_4285

Eks ma näe välja nagu ehtne hiinlane! Hiina noored võtsid mind kohe omaks.

Kaude said meie esivanemad  ühest hiinlaste olulisimast leiutisest osa juba enam kui kuussada aastat tagasi. Kahjuks selle nurikasutuse vahendusel. Nimelt olid hiinlased juba igiammu leiutanud  ühe toreda plahvatuspulbri, mille abil sai ilutulestikku teha. Eurooplased võtsid selle pulbri kasutusele hoopiski inimeste tapmiseks ja nimetasid selle püssirohuks. Tallinna linnalgi olid juba 1390. aastatel omad suurtükivalajad, kes, kes paugutamistorusid valmistasid. Maailm oleks täna ehk hoopis rahumeelsem, kui püssirohi jäänuks kasutusele üksnes ilutulestike korraldamiseks.

Teine imeline leiutis, millest meie jõukamad ja trenditeadlikumad kodanikud osa said, oli portselan. Kui Tallinna paremates perekondades said Rootsi aja lõpul moejookideks kohv ja tee. Kohv toodi meile Araabiast, aga  tee (mida venelased nimetavad tänini  hiina sõnaga „tśai”) Indiast ja Hiinast. Kohvi ega teed ei sobinud juua savinõudest, millele jäi lõhn külge. Ei sobinud ka tina või hõbe, sest metallnõud võisid olla luksuslikud ning kaunid, kuid  kõrvetasid kuuma joogi jooja kätt.

Kohvi ja tee joomiseks sobis laitmatult ainult portselan. Nii hakatigi sisse vedama hiina portselani. Selle eest peame tänulikud olema hollandi ja inglise Ida-India kompaniidele. Võib tunduda üllatav, kuid XVIII sajandil levis hiina portselan sedavõrd, et mitte üksnes Tallinnas, vaid ka Haapsalus ja Põltsamaal on seda leitud arheoloogilistel kaevamistel. Niihästi „Muhamedi siniseks” nimetatud siniste koobaltmaalingutega lihtsamat tarbeportselani, kui ka luksuslikku, paleeväärilist paljuvärvilist portselani. Isegi seejärel, mil Euroopas suudeti lahendada portselani koostise saladus ning hakata seda jäljendama, säilitas hiina portselan menukuse nii Läänemaades kui meilgi. Vaid Prantsusmaal üritas „Päikesekuningas” Louis XIV võidelda „kurioossete Idamaade kunstiesemete” vastu, keelates nende sisseveo lausa surmanuhtluse ähvardusel, et „mitte rikkuda õilsat gallia maitset”. Otsekui pilkeks tema üle levis pärast Louis XIV surma arhitektuuris ja dekoratiivkunstis „chinoiserie” ehk hiinapärane stiil.

Hiinapärase jäljendamist leidub nii Tallinna kodanikumajades kui aadlike mõisalossides. Aasperes ja mõnel pool mujal olid vastavalt kujundatud „hiina toad”, mis sisaldasid Hiinast toodud mööblit, kujusid, kosmeetikatarbeid, lakkmaalinguid,  portselani ja muud. Tallinna Linnamuuseumi hoones Vene tänavas on säilinud rokokoostiilis maalingutega uksed. Ühel neist võime näha päevavarju all jalutavat hiinlannat, kelle pea kohal on lendamas draakon. Vene tänava 12. majas on ühes sama ajastu elutoas leitud seinamaalingud, mille ornamendiribalt vaatavad meile vastu hiinlaste palged. Toona polnud Tallinnas liikvel ainsatki hiinlast, kuid kauge maa kunstiloomingust osasaamise ihalus sundis meiegi kunstnikke hiinlasi jäljendama. „Hiina toad” olid otsekui lavastused kaugest muinasjutumaast.

Hiina laternate võreornamentide jäljendusi kohtab üsna paljude vanalinna uste valgusvõredel, mille vanus on 200 aasta ringis.

Tänapäeval pole hiinlased Tallinnas enam harulduseks. Siin on Hiina Rahvavabariigi saatkond, millega Tallinna linnal on sõbralikud suhted. Meil on õppimas sadakond tudengit Hiinast, järjest rohkem hiina restorane ning hiina laiatarbekaupu. Turismihooajal vanalinnas jalutavaid idamaalasi vaadates ei suuda me ehk alati vahet teha, kes on Hiinast, kes Jaapanist või Koreast, kuid varsti tuleb vist lülitada hiina keel meie turismiviitade ja –trükiste keelte hulka. Iga kuues inimene maailmas on hiinlane. Järjest rohkem neist sattub ka meile. Kes uudishimust, kes koostöösoovist, kes õppima. Hiina elanikkond on viimase 60 aasta vältel kahekordistunud. Pärast loobumist kommunistliku jäiga plaanimajanduse survest on Hiina majandus tõusuteel. Peatselt võib see edestada nii Euroopat kui Ameerikat. Hiinlaste loovus on kasvanud. Oleks rumal seda mitte arvestada. On oodata uute „hiina imede” esilekerkimist.

Me võime praegu  rahul olla tihenevate sidemete üle nii kultuuri kui äri alal. Võime loota, et Tallinna trammivõrgu arengusse annavad oma panuse Hiinast tellitavad trammid. Eks näis, kas Tallinnast saab ka üks Hiina mereväravaid Lääne-Euroopast Tallinna laevatatavate merekonteinerite edasiveoks Hiinasse mööda raudteed.

Tänavu jõudis uuele tasemele Hiina traditsioonilise Uusaasta tähistamine. Kui varem korraldasime seda Kadrioru pargis, siis tänavu Lauluväljakul, sest Kadrioru lossi esine osutus liialt kitsaks, mahutamaks kõiki asjahuvilisi. Pehme talveilm soosis selle korraldamist. Tulemus oli vaimustav. Lisarõõmu vaheldusrikkale vaatemängulisusele pakkus sõnum, mis tõotab mitte lihtsalt uut aastat, vaid lausa õnnelikku uut aastat. Jagagaem lootust, et see saab võimalikult paljudele tallinlastele ja eestimaalastele tõepoolest õnnelikuks. Et see nii läheks,  peame aga ise kaasa aitama. Sest mine sa tea, äkki Hiina kalender tükkis astroloogiaga Hiinast õige kaugel olevas Eestis iseenesest ja täiel määral ei toimi.

Rubriigid: Kõik. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>