Laulasmaal sajab laia jõululund. Tuul on vaibunud olematusse. Esimene advent on juba mõne päeva pärast. Kiirustavast linnast vaid poole tunni tee kaugusel tuletab loodus inimesele meelde, et algamas on ootuse aeg.
Arvo Pärdi juubeliürituste kavalkaad on möödas ning nüüd on hea jätkata Istanbulis pooleli jäänud jutuajamist. Hagia Eirene kirik- muuseumi suurepärase akustikaga saalis kõlanud „Aadama itku“ esiettekanne, sai teoks kahe kultuuripealinna – Istanbuli ja Tallinna koostööna. Olen sellele harukordsele Istanbuli kontserdile korduvalt tagasi mõelnud. Tunnen huvi mis plaanid autoril teosega on. Nora ja Arvo Pärt ütlevad, et „Aadama itku“ on nüüdseks esitatud juba viies riigis. Teosed on nagu lapsed, lendavad pesast välja ja hakkavad elama oma elu. Tõsi, üks asi on siiski veel tegemata. Teos on plaadistamata. Selle teemaga Pärdid tegelevad. Plaat jäädvustab, materialiseerib, aga teeb ka loomingu kättesaadavaks tuhandetele.
 |
 |
 |
 |
Kuulan tihtipeale õhtuti Hundisilmal muusikat. Olen uuesti hakanud koguma vinüülplaate. Kas oleks mõttekas midagi vinüülplaadil välja anda? Pärtide noorem poeg Michael, muusikaprodutsent ja filmi heliträki spetsialist, leiab, et vinüülplaat on uuena kvaliteedilt CD-st isegi parem, aga korduva kasutamise seisukohast on CD ikka vastupidavam.
Meie jutt liigub 1980. aastale, mil Pärdid otsustasid NSVL-st lahkuda. Kõigest sellega kaasnenustt – heliloojate liidust väljaheitmisest, teoste esitamise keelamisest ja sellestki, et Eesti Raadio muusikasaated ikkagi riskisid vahel Arvo Pärdi loomingut mängida, ainult, et autorit teadustamata. Mulle on see kõik tuttav. Mõnikord ma tunnen ennast praegu samasuguse teisitimõtlejana, nagu oli Arvo Pärt 30 aastat tagasi. Näiteks siis, kui avalik õiguslik televisioon näitab oma uudistes ainult minu kinganinasid ja portfelli. Oleks mul vähemalt selline habe nagu Arvol…
Räägime ka Arvo Pärdi arhiivi korrastamisest ja digiteerimisest, materjali kommenteerimisest Pärdi poolt – seega, kättesaadavaks tegemisest. Vahele jutustab Arvo Pärt anekdoodi. Läinud tuntud Inglise helilooja kirjastaja juurde. Kirjastaja vaadanud helilooja toodud nooti ning korranud vaid: „O yes! O yes!“. Sama kordunud teise ja kolmandagi teosega, ikka „O yes! O yes!“. „Noh, kas te siis avaldate mu teosed?“ küsinud helilooja. „O no! O no!“ vastanud kirjastaja. Suurepäraste vestluskaaslaste seltsis möödub aeg märkamatult. Kuna Pärtidel on traditsioon istutada uue teose esiettekande puhul kadakas, kingin mälestuseks meie kohtumisest kaks kadakataime – ka tulevikule mõeldes.
Saan Arvo Pärdilt mälestuseks albumi Istanbulis, Hagia Eirene kirikus toimunud Arvo Pärdi autoriõhtu fotodega. Laulasmaal sajab laia jõululund.
On ootuse aeg. Meenuvad sajandeid vanad keldi palve read: „Ja kuni me kohtume taas, hoidku teid Jumal oma peopesa kumeruses“.
armas lugu :)
Pange tähele, et sel ajal kui Savisaar peab kultuurist lugu ja kohtub erinevate kultuuriinimestega, toimub Ansipi valitsuses midagi muud.
Laine Jänes ja tema kaitseingel Andrus Ansip ei suuda ega taha Eesti kultuuri väärtustada. Vaadake, mida nad ERSOga on teinud.
Eesti rahva aluspärand on kultuur ja seda me peame hoidma. Ansip – võta lõpuks ometi Edgar Savisaarest eeskuju – ning hakka väärtustama Eestit tervikuna.
Kena, et Edgar Savisaar kultuurist ja kultuuri suurkujudest lugu peab. Lausa häbiväärne ja Eesti mainet kahjustav on minister Laine Jänese tegevus.
Tere. paljud Eesti inimesed ei saa aru ja ei usu, et astmeline tulumaks ja aksiiside vähendamine nende elu paremaks teeb? tuleks kuidagi puust ette ja punaseks teha või rääkida nii, et vaesed ja keskklass aru saaks, kui meil muidugi keskklassi selles mõistes üldse olemas on? tänan.
Väärt lugemine!