Arhiiv kuupäevade lõikes: 01. mai 2007

Kangelane lambanahas

Mõni aasta tagasi näidati mulle ühe EKP keskkomitee poolt 1980 aasta sügisel kokku kutsutud koosoleku ülestähendusi, kus arutati Eesti koolinoorte „huligaanitsemist” pärast sündmusi jalgpallivõistlustel Kadrioru staadionil. Leiti, et noored on käest lastud, neid ei kasvatata piisavalt õiges vaimus ning selles on süüdi koolijuhid ja õpetajad. See lugu tuli mulle meelde, kui kuulasin, kuidas praegu nuheldakse vene koolide pedagooge „halva kasvatustöö” eest. Saan aru, et jälle püütakse leida süüdlasi, aga nii primitiivselt ei tasu seda ka teha. Pole usutav.
Mäletate, kui president Ilves tunnistas ühes oma kõnes, et seaduse Tõnismäe monumendi kohta võtsid vastu need, kes töötavad Moskva huvides. Nendel oli vaja seda konflikti õhutada ja nüüd on nad oma tahtmise saavutanud. Täna sain ma sellele versioonile järjekordse kinnituse, kui Venemaa riigiduuma delegatsioon teatas, et nemad nõuavad Ansipi väljavahetamist. Sellega tegid nad tegelikult Ansipi väljavahetamise mõneks ajaks võimatuks, sest milline eestlane taluks niisugust ettekirjutust ühest teisest riigist. Mina küll mitte. Aga ma jõudsin ka selgusele, et tegelikult hoiab Venemaa Ansipit üleval. Sellist avaldust võis vaja olla ainult selleks, et keegi ei mõtlekski Ansipi väljavahetamisest. See aga tähendab, et konflikt püsib ning lõkkesse visatakse halgusid juurde. Mis võiks rohkem meeldida Venemaa „pistrikele”!
Kohtasin tänastes Delfi kommentaarides minu hea sõbra Rein Kilgi sõnumit, nagu oleks teda üllatanud minu loidus nende sündmuste ajal. Tema olevat oodanud, et ma lähen vahetult megafoniga rahvast rahustama. Pean talle ütlema – kulla Kilk! Mina tegelen lihtsamate asjadega – tänavate koristamisega, klaasikildude kokku kogumisega, ühistranspordi korraldamisega jne. Minul ei olnud võimalik hüüda kõlavaid loosungeid ega põristada trummi. Mina tegelesin praktiliste asjadega. Linna teenistused, kes pidid pärast öiseid laamendamisi Tallinna taas elukõlblikuks muutma, said ju oma tööga päris hästi hakkama. Siiski olin ma üks esimesi, kes avalikult reageeris – nii laamendajatele, kui ka Ansipile, kelle tegevus seda provotseeris. Poole kahe paiku öösel tegime me BNS-is avalduse Linnavalitsuse poolt, kohe hommikul ka erakonna poolt ning ma usun, et meie jutul oli oma toime linnarahva rahustamiseks.
Nüüd on mul rohkem võimalusi inimestega rääkida ja muidugi ma teen seda. Ansipi viga ongi selles, et tema suudab pidada vaid monoloogi. Reformierakondlased irvitavad, et Linnavalitsus tahab jälle mingit ümarlauda kokku kutsuda, pidades ilmselt silmas 4-ndaks maiks Salme kultuurikeskuses kokku kutsutavat Kodurahu foorumit. Mina selliseid üritusi ei alahindaks. Ka Tallinna Linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti korraldatud ümarlaud andis tegelikult häid tulemusi. Kõigepealt möödunud aasta septembris, kui tänu selle ümarlaua osavõtjate pingutustele õnnestus olukord Toompeal siiski hoida rahulikuna. Seejärel sel kevadel, kui ka enamus vene organisatsioone juba nõustus sellega, et monument paigaldatakse ümber ja asus läbi töötama võimalikke uusi asukoha variante. Muidugi oli eelduseks, et kõik see toimub pärast 9-ndat maid mitte enne. Linnavolikogu ümarlaud oli jõudmas lõpusirgele – kokkuleppele, kui tuli Ansip ja lõhkus kõik ära.
Pean tunnistama üht: muidugi ma tean, kuidas Reformierakond arendab meedias kampaaniat minu kuulutamiseks Eesti rahva äraandjaks ja kelleks iganes. Ma siiski arvan, et see on lühinägelik ja rumal kampaania, mis Reformierakonnale ükskord kätte maksab. Inimesed peavad käituma oma südametunnistuse järgi, isegi kui see mõnele ei meeldi.
Minu ainus eesmärk praegusel äreval ajal on saavutada rahu ja tagada rahu pikemas perspektiivis kui üks nädalavahetus. Minu eesmärk on mitte lasta lõhestada Eestit. Ma usun, et see, et Keskerakonnal on toetajaid nii eestlaste j venelaste seas annab meile ja mulle praegu võimaluse leevendada pingeid selliselt, et see kummagi poole mõõdukat enamust ei solva. Lepin sellega, et mõlema poole radikaalidele – nii eesti kui vene marurahvuslastele minu seisukohad ei meeldi.
Sest ma tean, et Eesti rahvas – nii eesti kui vene keelt emakeelena kõnelev, ei kaldu mitte radikaalide, vaid rahu poole.
Ma hoian Eestit millesse mina usun. Eestit, mis armastab rahu, mõistust ja koostööd.
Rubriigid: Uncategorized | 414 kommentaari