Arhiiv kuupäevade lõikes: 13. apr 2007

Kas sõdur murdis kindrali?

Kas sõdur murdis kindrali?

Käisin eile õhtul vaatamas Mart Kivastiku kirjutatud ja Aleksander Eelmaa lavale seatud etendust “Sõdur”. Kergenduseks Pille-Riin Purjele ja teistele teatrikriitikutele võin kohe öelda, et nende töörajale ma ei kipu, näitekunsti süvaanalüüsile ma ei pretendeeri.

Teadsin ette, et juttu on Laidoneri vanglas viibitud ajast ja olin valmis süngeks teemaks. Kahjuks pean tunnistama, et vabadussõja ühe juhi ja kaitsevägede ülemjuhataja elulooga ma detailideni tuttav ei ole. Muidugi tean ma tähtsamaid saavutusi ja tema poliitilist tegevust, aga inimesena ma teda ei tunne. Senini ma ei mõista, miks tookord ikkagi “hääletult alistuti”.
Ain Lutsepa mängitud kindral oma sissepoole suunatud põlemisega kujutab nimitegelast väärika ja kõrgklassi kuuluva mehena. Mina pigem arvanuks, et tegu oli talurahva seas kasvanud ja elu jooksul karastunud ning kombeid õppinud lihtsa eestlasega. Sisemist murdumist ja vaikset ängi on raske mängida, seepärast au Lutsepale, kes sellega oma lakoonilise mängutäpsusega hästi toime tuli.
Roman Baskini sõdur on muidugi värvikas. Isegi säravam partneriga võrreldes, aga tema roll andis selleks ka rohkem võimalusi. Hea kujund – küürakas ja lonkav anonüümseks jäänud sõdur. Õigemini: mis sõdur ta ka oli, rohkem lihtsalt oma väikesi komplekse kinnipeetu najal välja elav vangivalvur, mitte enam. Muidugi ei kujuta ta üht konkreetset inimest, vaid sümboliseerib 1940-53. aastateni Laidoneri valvanud ja ülekuulanud vene vangivalvureid.
Algul kõrge kindrali ees aukartust tundva, valvatava nõrkushetki osavalt ära kasutava ja ajapikku aina nahaalsemaks paisuva sõjardina haaras Baskini osatäitmine publiku tähelepanu. Küllap võis paljugi sellest ju nii ollagi, kuid võin omast kogemusest öelda, et ajaloo kirjutamine kõigub alati autori, faktiteadmiste ning vaataja/lugeja fantaasia ääremail.
On ju ka minu tegemisi kajastavad lookesed või uudisnupud päris sageli ülepaisutatud, värvikamad või hoopiski mitte aset leidnud sündmused. Et, kes see siis ütleb, et just nii kõik toimuski? Loo autori, Mart Kivastiku ajalooteadmistes ma ei kahtle, olen näinud ka mõningaid tema varasemaid, eesti kunstnikke käsitlevaid teatritükke ja tunnustan tema tegemisi. Kindlasti võiks Kivastiku lavale seatud etendusi külastada praegused kooliõpilased. Et tekiks huvi meie oma rahva seas elanud ajaloo suurkujude vastu.
Pärast etendust nägin, et minust kaks rida tagapool oli teatris ka Mart Laar. Me ei jõudnud eriti muljeid vahetada, aga arvan, et temaga neil teemadel arutleda olnuks huvitav.
Niisiis, ühest vastust ma pealkirjas tõstatatud küsimusele ei saanud. Kindlasti olid kindrali murdumises ja seejärel vaikses hääbumises süüdi nii sõdurid, vangivalvurid, valitsev režiim, tema nõrgenev tervis ja varasemad üleelamised.
Ootasin rohkem ajalugu, tuli pigem psühholoogia. Pole varem kuulnud nagu oleks Laidoneri elukäik võinud lõppeda enesetapuga. Aga kirjanikul on sellistes asjades fantaasia ja mõttemängu jaoks rohkem ruumi kui ajaloolasel. Tegelikult ei ole ju tänaseni teada Laidoneri täpset hauakohta.
Vladimiri vangla surnuaed on suur ja sinna on maetud paljud toonased rahvusvahelised riigitegelased, sealhulgas väidetavalt ka Poola asepeaminister, mõned saksa kindralid, jaapani sõjaväelased või poliitikategelased ja küllap veel teisigi.
Minu jaoks on arusaamatu miks me oma riigi ühe rajaja hauakoha otsingutel nii passiivsed oleme olnud? Pätsi põrm on juba ammu kodumulda üle toodud, Laidoner puhkab ikka veel nimetus hauas. Me justkui ootame, et keegi teine meie eest selle töö ära teeks. Siiski ma ei taha kedagi kritiseerida, küllap peaksin ka enesekriitiline olema. Võib-olla saab sellest üks väljakutse uue valitsuse jaoks?
Helistasin veel samal õhtul oma heale ajaloolasest sõbrale Küllo Arjakale ja soovitasin tal Kivastiku näidendit vaatama minna. Tema oli parajasti Prahas ja tuletas meelde 1968. aasta “Praha kevadet” ning kakskümmend aastat hiljem toimunud sametrevolutsiooni.
Rubriigid: Uncategorized | 2 kommentaari