Miks valitsus hoiab üleval kõrget elektrihinda?

Eilsel Riigikogu istungil pidime taas tõdema, et Eesti valitsuskoalitsioonil pole seniajani mingitki selget riigi majanduse arendamise kava ega ka soovi ettevõtlust riigis edendada. Selle selguseni aitas jõuda rahanduskomisjoni ettekanne valitsuse poolt neile antud seisukohtadest nii kogu riigi arengut oluliselt mõjutavast energiamajandusest, kui ka üldisest maksu- ja aktsiisipoliitikast.

Selge ja üheselt arusaadav seisukoht oli, et aktsiisimaksusid riigi kui terviku majanduse arengu ja inimeste elukvaliteedi seisukohast tähtsatele kaupadele nagu mootorikütus ning elektrienergia rakendatakse jäigalt ja resoluutselt eelkõige riigieelarve täitmise eesmärgil. Kõik muud põhjendused on rohkem silmapetteks, butafooriaks. Nagu ütles ka kevadel peaministri majandusnõustaja ametist loobunud Ruta Arumäe – kogu valitsuse „majanduspoliitika“ väljendub vaid ühes steriilses Excel tabelis, ilma vähimagi sisulise loogikata.

Meenutan veidi makromajanduse üldisi aluseid. Fiskaalpoliitiliselt on aktsiisiga maksustamise peamisi eesmärke sinna alla kuuluvate kaupade tarbimise vähendamisele suunamine. Kas inimeste tervise säästmise seisukohast lähtudes, impordi osatähtsuse vähendamiseks riigi makse- ja väliskaubanduse bilansis või keskkonna kahjustuste piiramiseks. Aktsiiside kaudu püütakse mõjutada inimeste eelistusi. Kuid kehtib ka üks oluline fundamentaalne printsiip – aktsiisiga tavapäraselt hoidutakse maksustamast esmatarbekaupasid, sest lähtutakse tarbijate maksuvõimelisuse põhimõttest.

Näiteks tubakas ning alkohol on ulatuslikult kasutatavad kaubad, kuid nad ei ole esmatarbekaubad. Nendeta saab igapäevaselt ära elatud, kuid elektrienergiata tänapäeval enam mitte. Isegi vesi jõuab meile koju vaid tänu elektrile. Tegemist on selgelt esmatarbekaubaga. Ühtlasi tuleb siinkohal meelde tuletada, et kui käibemaksu peamine eesmärk on riigieelarve tulude tagamine, siis aktsiiside eesmärk on turgu reguleeriv ja tarbimist piirav funktsioon. Mitte aga riigieelarvesse täiendavate tulude kogumine. Neid kahte ei tohi omavahel segi ajada. Nüüd kui oleme elementaarseid fiskaalpoliitilisi põhimõtteid meenutanud, vaatame kuidas siis riigi seadusandlust hetkel suunav valitsuskoalitsioon meile elektrienergia maksimaalselt kõrge aktsiisiga maksustamist õigustab.

Esmalt põhjendatakse seda vajadusega riigieelarvet täita. Kuid nagu eelpool selgitasin ei tohiks aktsiisi eesmärk olla riigieelarve aukude lappimine. Teiseks põhjendab valitsus kõrget elektrienergia aktsiisi sellega, et „ … 85% elektrist toodetakse taastumatutest kütustest ehk peamiselt põlevkivist. Energeetika terviklik negatiivne keskkonnamõju on Eestis väga suur. Seega aitavat aktsiis kaasa elektrienergia kokkuhoidlikumale kasutamisele ning andvat majandusliku stiimuli energiasäästumeetmete rakendamiseks“. Kõlab igati õilsalt. Aga vaatame järgnevalt selle nö. mündi teist külge.

Just needsamad kaks valitsusparteid Reformierakond ja IRL, kes täna kujundavad riigi aktsiisi ja üldisemalt kogu maksupoliitikat, olid ka 2011. aastal nendeks otsustajateks, kes käskisid AS’l Eesti Energia tellida väga kallis põlevkivil baseeruv energiaplokk järgnevaks 30 aastaks Eestisse elektrit tootma. Vaatamata ettevõtte enda spetsialistide ja Riigikontrolli audiitorite kategoorilisele vastuseisule. Eesti lähiajaloo suurim investeering suruti valitsusse kuuluvate poliitikute poolt jõhkralt läbi ehkki hange oli juriidiliselt ebakorrektne ning tugines valedel andmetel. Kusjuures valede andmete üheks allikaks oli eelnevalt Eesti Energiast eraldatud põhivõrguettevõte Elering, mille etteotsa sahkerdati vähimagi energeetika alase kogemuse ja teadmisteta IRL „äraostmatu“ Taavi Veskimägi, kes väitis nagu Eestis tekkivat elektri puudujääk ilma uusi energiaplokke juurde ehitamata. Mis aga oli selge vale või siis täielik asjatundmatus.

Meenutagem, et nii Riigikontroll kui ka Eesti Energia töötajad kinnitasid, et enam kui 600 miljoni euro maksumusega uue põlevkivi energiaploki ostmine Eestisse ei tee kuidagi börsihinda odavamaks, ei anna Eestile suuremat elektrienergia julgeolekut, ei ole majanduslikult tasuv ning igal juhul tahab toetust ja abi saada ning seal toodetud elekter jõuab vabale turule vaid siis kui elektri hind börsil on äärmiselt kõrge. Enamiku ajast ta võib-olla üldse kas seisab või on siis lihtsalt nö. soojas reservis. Needsamad Reformierakonna ja IRL poliitikud täna aga põhjendavad kõrge elektriaktsiisi vajalikkust sellega, et põlevkivienergeetikal on suur negatiivne keskkonnamõju ja seetõttu tuleb sundida tarbijaid sellest hoiduma ning loobuma. Kas pole absurdne olukord?

Tulenevalt kõrgetest elektrienergiaga seonduvatest kuludest on faktiliselt teada mitmeid juhtumeid kus algselt Eestisse kavandatud tootmistehased otsustati just sellel põhjusel teistesse riikidesse püstitada. Kusjuures need riigid mis said Eesti asemel suuri investeeringuid ja uusi töökohtasid inimestele on mitte nö. odavad Aasia riigid, vaid Austria, Poola, jt. Seega elektrienergia hind on äärmiselt tähtis välisinvesteeringute asupaiga valiku otsustamisel ning Eesti on seetõttu juba tänaseks väga paljudest uutest töökohtadest ja riigile vajalikest maksutuludest ilma jäänud.

Selge majandusliku ebaratsionaalsuse näide on olukord, kus elektriaktsiisi kõrge tasemega õigustatakse riigieelarve laekumiste tagamise vajadust 30 miljoni euro suuruses summas, samas ettevõtte tulumaksu kasutusse võtmise kategoorilise välistamisega tekitatakse riigieelarvele kahju sadades miljonites eurodes, mida saaks kasutada koolihariduseks, meditsiiniteenuste kättesaadavuseks ja arendamiseks, korrakaitse tagamiseks, jne.

Väga selgelt on näha, et riigil jätkuvalt puudub sisuline ja läbimõeldud majanduspoliitika. Ainus mida püütakse „olulise majanduse arendamise strateegiana“ esitada on ettevõtte tulumaksu puudumine.

Järgmine suur kulu elektriarvetel – võrgutasud. Viimastel aastatel kui on toimunud elektrienergia ülekande nn. võrgutasude väga järsk hinnatõus on võrguettevõtete nõukogudes vastavaid otsuseid langetanud taaskord tänaste valitsuserakondade esindajad. Võrguettevõtteid on üksteisest eraldatud eri firmadeks, et neid saaks juhtima panna enda erakonna nö. ekspoliitikuid, mitte aga valdkonna reaalseid eksperte. Sellest ka ebaefektiivsed võrgulahendused, pidev konflikt elektritootjate ja võrkude aluste maade omanikega ning kokkuvõttes suured rahalised kulud, mille kannavad tarbijad.

Samuti märkimisväärne kulu elektriarvetel – taastuvenergia toetused. Riigis kehtivat taastuvenergia toetuste regulatsiooni ei soovita millegipärast teha selliseks, et peamisteks taastuvenergia toetuste saajateks oleksid ikkagi eelkõige just need tootjad, kes suudavad kõige ökonoomsemalt ehk kulude mõttes kõige säästlikumalt taastuvenergiat toota. Kusjuures selliseks kõige efektiivsemaks taastuvenergia tootjaks oleks Eesti riigile ja rahvale endale kuuluv ettevõte Eesti Energia. Pigem soovitakse valitsuskoalitsiooni poliitikute poolt Eesti kõige ulatuslikumat taastuvenergia tootjat nendest toetustest ilma jätta ning suunata kõigilt elektri tarbijatelt kohustuslikus korras kogutavad kümned miljonid eurod hoopis enda erakondade sponsorite energiafirmadele.

Lõpetuseks juhin tähelepanu sellele, et Riigikogu rahanduskomisjoni liikmed jagavad avalikult ekslikku informatsiooni nagu elektrituru avanemine oleks toonud madalamad hinnad tarbijatele võrreldes kuni 2012. aasta lõpuni kehtinud riiklikult reguleeritud hinnaga. Selleks oli ca 30 eurot/MWh. Viimase kolme aasta vältel on Nord Pool elektribörsi hinnad olnud eelnimetatud hinnatasemest madalamad vaid käesoleva aasta kahel suvekuul. Kogu ülejäänud aja mitme aasta kestel on börsil müüdava elektrienergia maksumus olnud Eesti tarbijatele oluliselt kõrgem varasemast riiklikult reguleeritud elektrienergia hinnatasemest. Riigikogu valitsuserakondade liikmed ei tohiks sellise valeinfoga Eesti inimesi eksitama.

Rubriigid: Kõik | Kommenteeri

Tallinna sügisesed tulevikuplaanid

Puhkused on läbi ja linnavolikogu ning linnavalitsus jälle tööhoos. Hiljuti olid koos linnavolikogu keskfraktsioon ja linnavalitsus, arutati selle sügise plaane ning pandi paika suuremad kavad. Oleme viimasel ajal mitmete suurte töödega valmis saanud, alates Viru bussiterminali remondist ja lõpetades järjekordsete trammide saabumisega. Ees on kümneid objekte, millega me tahame veel sel sügisel alustada. Kui rääkida prioriteetidest, siis tuleb arvestada, et … Jätka lugemist

Rubriigid: Kõik | Kommenteeri

Head sõbrad!

Mul on hea meel tervitada teid uue kooliaasta alguse puhul. Huvitav on see, et ükskõik, kas oled ise kooli minemas või mitte, elevust tekitab see päev ikkagi. Küllap see on esimese koolipäeva nostalgia, mis ei unune kunagi. Igal tarkusepäeval meenub elevus ja põnevus, mis saatis meid üle kooli- ja klassiukse astudes, uusi ja vanu sõpru kohates, trükilõhnalisi raamatuid avades ning … Jätka lugemist

Rubriigid: Kõik | Kommenteeri

Tallinna volikogu usaldas järjekordselt Savisaart

Veetsin tänase hommikupooliku Tallinna linnavolikogus, kus toimus mulle järjekordne usaldushääletus. Viimase poole aasta jooksul on see juba kuues kord. Ei teagi teist linnapead, keda valimiste vahelisel ajal nii palju on usaldatud. Muide, kui umbusaldusele kirjutas alla 27 linnavolinikku, siis selle poolt hääletas vaid 18 linnavolinikku. Aga nagu opositsionäär Madis Kübar linnavolikogus ütles — inimesed saavad targemaks. Ju see siis nii … Jätka lugemist

Rubriigid: Kõik | Kommenteeri

Erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) on sellisel kujul vaja laiali saata

ERJK nõudis käesoleva aasta algul minult väidetavalt keelatud annetuse tagastamist. Jutt oli sellest, et Tallinna linn teavitas oma elanike ühe või teise ürituse kohta, mis ERJK meelest olevat olnud valimispropaganda. Kinni maksis selle linn. ERJK pidas vajalikuks, et seda oleks teinud need inimesed, kes kandideerisid valimistel. Ma ei olnud komisjoniga nõus ja pöördusin kohtusse ettekirjutuse tühistamiseks. ERJK oligi sunnitud enda ettekirjutusest … Jätka lugemist

Rubriigid: Kõik | Kommenteeri

Teine hõbekuul

Eesti sisepoliitikas on esimeseks hõbekuuliks nimetatud seda laengut, millega Siim Kallas peaministrikandidaatide rivist välja löödi. Nüüd, mõni kuu enne Riigikogu valimisi on hakatud rääkima ka teisest hõbekuulist. Märklauana nimetatud on juba Eerik-Niiles Krossi ja Taavi Rõivast, aga miks mitte ka Edgar Savisaart. Väidetakse, et hõbekuuli kallal nokitsevad nii ajakirjanikud, konkureerivad poliitikud kui ka nn õiguskaitsetegelased. Sama seltskond, kes ka Kallasele tuule alla tegi.

Minu puhul on hõbekuuli väljendit kasutatud Vene mõjuagendi ja Lasnamäe kiriku ehituseks raha küsimise teemal. Mõjuagendiga oli asi ülimalt prosta.  Mulle on jutustatud kuidas olevat sündinud minu hõbekuul tegelikult.

Kokku tulid kolm IRLi taustaga meest – Mart Laar, Marko Pomerants ja Raivo Aeg. Viimasele tehti selgeks, et valimisteni on jäänud loetud päevad ning kui Aeg Savisaare orki võtab, siis lubatakse talle kõrget ordenit ja kindrali auastet. Need mõlemad Aeg ka sai ja on nüüd täiesti avalikult IRLi liikmeks astunud. Hiljutises intervjuus ta kinnitas, et tema südametunnistus on puhas ja ühtegi luukere tal kapis ei ole.

mart-laar_1872raivoaegpomerants

Midagi seal siiski on. Võimalik, et ta ei häbene ENSV ajal töötamist Viktor Kingissepa rajooni siseasjade osakonna ülema asetäitjana, kes oma alluvatega eelistas suhelda peaasjalikult kirillitsas ning sai selle eest parteiülematelt mitu rändpunalippu. Aeg on ka maha vaikinud, et ta on olnud Keskerakonna ametlik kandidaat Kuressaare linnapea ametisse. Ühe õige isamaaliitlase jaoks peaks see olema küll hukkamõistetav tegu.

Mõjuagendi lavastus, mille eest sai KAPO peadirektor vastavad autasud ning Isamaaliit valimistel hääled, algas 16. detsembril 2010, kui Tuuli Koch tegi avalikkusele hästi müüva avalduse: „Savisaar on Venemaa mõjuagent“. Paljud soovitasid mul seepeale kohe kohtusse pöörduda, nii KAPO kui ka Postimehe vastu. Mina otsustasin aga pöörduda prokuratuuri. Ma palusin neil uurida Kochi väidet ning kui sellel tõepõhi all on, alustatagu menetlust. Vastuseks sain, et prokuratuuri hinnangut mööda olen ma igasugusest mõjuagendiks olemisest nii kaugel, et seda pole mõtet uuridagi. Olen sellega päri.

Asi mis mulle juba tollal rahu ei andnud, oli lekkinud riigisaladus, millega kogu Eesti rahvas Postimehe vahendusel tutvuda sai. Kuigi mul ei olnud midagi häbeneda, ei ole saladused avalikkusega jagamiseks, eriti riigisaladused. Palusin Riigiprokuratuuril ka seda uurida, kuid sain vastuseks väite, et ei ole välistatud, et Tuuli Koch sai oma andmed kuskilt muljalt kui KAPOst. See põhjendus tundus kurbnaljakas, kuna soov omasid kaitsta kumas läbi igast prokurör Evestuse sõnast, millega prooviti õigustada uurimise algatamata jätmist kapokate, teiste seas ka Raivo Aegi suhtes.

Minu pöördumine prokuratuuri poolt initsieeris ka kõrgelennulise teleetenduse 21. detsembril 2010. Kõik telesaated katkestati, Aktuaalne Kaamera tegi eriväljaande. Mäletan kuidas ekraanile ilmus surnumatja näoga diktor. Puändiks võttis Raivo Aeg mõjuagendi loolt riigisaladuse kaitse. Seda küll hilinemisega, sest Postimees oli riigisaladustest kubiseva uudise juba viis päeva varem lendu lasknud.

Olin seejärel mõned aastad vait, kuid kuna aegumise tähtaeg lähenes, siis 2013. aasta detsembris esitasin ikkagi hagi Tuuli Kochi ja Postimehe vastu, et ka kohus prokuratuuri seisukohta kinnitaks või selle ümber lükkaks. Kohtus läks asi huvitavaks. Tuuli Koch väitis, et tema sai andmed KAPOst ning kuigi ühtegi tõendit tal oma väidete kinnituseks ei ole, tuleb KAPOt kõhklemata usaldada. Kohus kiitis Kochile takka ja nii me esimeses astmes kaotasime.

Kuna olin teada saanud, et Koch sai riigisaladuse KAPOst, esitasin teise kuriteokaebuse. Ajakirjanik oli oma allika nimetanud ning uurimiseks tundus alust olema küll ja rohkemgi. „Väga huvitav on see valetamise mehhaanika“, tabasin ennast mõtlemast, kui lugesin prokuröri järjekordset keeldumist uurimisest. Ta nimelt olla KAPOst küsinud, kas nad lekitasid. „Ei lekitanud me ühti“, oli olnud vastus ja Kochi väited visati prügikasti. Muide, kui minu suhtes ühes teises asjas kriminaalasi alustati, ei küsinud minult selleks keegi luba. Aga ma ei ole lubanud ka IRLi astuda.

Vahepeal olime jõudnud esimese kohtuastme otsuse edasi kaevata. Järgmine vaatus oli ringkonnakohtu otsus, mis mõnes mõttes oli kui välk selgest taevast. Ringkonnakohtu otsuses tunnistati, et tõesti on avaldatud vääraid andmeid Edgar Savisaare suhtes. Kohus aga leidis, et seda võibki teha põhimõttel – elu tahab elamist, raha teenimist. Teiste sõnadega, Kochi artikli pealkiri olevat küll sõnastatud „provokatiivselt“, aga seda võivat teha, kui eesmärk on artikli loetavust tõsta ehk selle kirjutise abil raha teenida.

Kõik põhilised järeldused kohtuotsuses olid niisiis minu poolt ning nüüd ajame asja edasi Riigikohtu tasemel. Kas Riigikohtu loakogu võib keelduda asja arutamisest? Ei usu hästi. See on väga huvitav kohtupraktika, kus ebaõigete andmete avaldamist õigustatakse merkantiilsete kaalutlustega. See lausa nõuab Riigikohtu seisukohavõttu. Ootan Riigikohtu reageerinut ka selles suhtes, milline on avaliku elu tegelase taluvuskohustus? Kas tema au ja hea nimi võivad tõesti olla rahalise kauplemise objektiks.

Lõpetuseks silmitsen ma ringkonnakohtu otsuse täiesti ühemõtteliselt selgitust, et „avaldatud väärtushinnangud lähtuvad algselt salajaseks tunnistatud kaitsepolitsei ettekandest“. Ma pöördun lähiajal kolmandat korda Riigiprokuratuuri poole, et võetaks uurimisse riigisaladuse lekkimine. Teen seda muuhulgas seetõttu, et julgeolekuasutuste seaduse kohaselt on KAPO ülesandeks riigisaladuse kaitse, mitte selle teadlik lekitamine. Üldiselt on nii, et kui riigisaladus satub ajakirjaniku kätte, peab ta teavitama sellest KAPOt ja viima saladuse sinna „hoiule“. Praegu on saladus liikunud vastupidi ja tekitanud hulgaliselt segadust. Kindlasti on kirjeldatud juhtum proovikiviks ka Riigiprokuratuuri uuele juhtkonnale. Saame teada, kui palju mõjutavad uue peaprokuröri isiklikud suhted tema ametialaseid otsustusi.

Vanarahva pärimuses on hõbekuul tõhus libahundi maha niitmiseks ja ei söanda sellega vaielda. Ninasarviku jaoks on hõbekuul aga selgelt ebapiisav ning ei aita siin mingi ussi- ega püssirohi.

Artikkel on ilmunud 10. novembril ajalehes Pealinn ja 12. novembril ajalehes Kesknädal.
Fotod: uudisvoog.postimees.ee (Marko Pomerants); epl.delfi.ee (Raivo Aeg); electionsmeter.com (Mart Laar).
| 9 kommentaari

Edgar Savisaar: Lõpp alkopeole – Tallinn keelab tänaval joomise

Võtsime tänasel linnavalitsuse istungil vastu määruse, mis keelab avaliku alkoholitarbimise pea kogu Tallinna linnas, kuna purjutamine linna avalikes kohtades häirib selgelt kaaslinlasi. Praegu võivad napsitajad vabalt linna peal juua ja laaberdada. Uue seaduse mõju on ka tänavapildis reaalselt näha – laupäevasel Vabaduse väljaku tasuta kontserdil tuikus lava ees enneolematult palju purjus inimesi. Kui me tahame oma rahvast hoida, siis peame … Jätka lugemist

Rubriigid: Kõik | Kommenteeri

Leiutati uus värv – kriminaalroheline

Sellest on möödas napp aasta kui Tallinn kutsus inimesi valima valgusfooris lubava rohelise kujundit kasutades. Ei tea, kas see oli parim võimalik lahendus, aga kindlasti etem Vabariigi Valimiskomisjoni kunagi pruugitud lambakarja motiivist. Ja nüüd kuuleme me riigikontrollist ometigi viisakalt öeldes imelikke küsimusi, et kas valgusfoori roheline värv ei assotsieerunud mitte Keskerakonnaga? Kas see värv polnud äkki lausa kriminaalne? Linna esindavate … Jätka lugemist

Rubriigid: Kõik | Kommenteeri

Sport on lahe!

Leena Glebova nõustus hakkama minu individuaalseks treeneriks! Me alustame kepikõnniga ja siis jätkame ka teiste spordialadega, mis mind vormis hoiavad ja toonust tõstavad. 2014 on liikumisaasta – kõige sobivam aeg selleks, et aktiivselt elada. Esimese treeningu tegime Stroomi rannas, kus mulle alati on meeldinud.

Rubriigid: Kõik | Kommenteeri

Tere, Edgar !

Jätka lugemist
Rubriigid: Kõik | 3 kommentaari